Mõtteterakesi, kübekesi, häid soove teile


Inimese elu, läbi minu tunnetuse.
Olen tabanud ennast mõtlemast tihti, et mis on elu ja miks ta on ja mis on elu iga inimese jaoks eraldi. Tihti seostan enda elu jõega, loodusejõud. Kui mina olen valinud kitsama jõe ja see ongi minu loomus. Ja igaüks meist on valinud isikliku jõe. Teiste elude eeskujul on vahel soov oma jõge ümber kujundada. Või lihtsalt kui keegi teine on oma jõega läbinud minu jõe siis kõik muutubki ka minu enda jaoks. Ei muutu minu loomus vaid rada mida mööda ma oma olemusega käin. Õpin tundma voolamist, kohanema kärestikega, julgust ületada tõkkeid ja anda täielik luba voolata nii nagu elu ette näeb. Meie valitud kogemused.
Igaüks meist voolab oma jõega (eluga)enda rada, enda kiirusega. Igaühe jõgi on oma laiuse ja sügavusega. Igaüks on valinud oma tee. Kui me oleme valinud, et meie teed ristuksid, täidame maiseid kokkuleppeid, siis see saab olema ilus looduse kooskõla ja harmoonia. Kui meie jõed ristuvad ootamatult ja äkki, siis on meie valida, kas me lubame enda elul anda mis vajalik ja voolame rütmis kaasa, või punnime vastu ja rabeleme nagu uppumisohus. Lihtne on öelda, lase lõdvaks kogu keha ja vaim ning luba endal olla oma elus. Ja anna luba teistel voolata oma jões ja elus. Enamus sellistest kärestikulise jõe kogemustest me rabeleme, võitleme, tõestame. Miks? Kellega? Kellele?
Rabeleme, miks? Sest meie keha ja vaime ei tee koostööd. Keha reageerib ühtmoodi ja vaim soovib sellest situatsioonist välja tulla teismoodi.
Võitleme kellega? Eks ikka iseendaga. Pea ja südame vaheline kaklus meie endi sees. Pea tahab joosta vasakule, aga süda, jääda paigale.
Tõestame kellele? Taaskord endile. Teised inimesed on sellel hetkel vaid peegel, kellele me püüame selgeks teha, et meie jõgi on selline ja tema jõgi selline ja lööme oma jõevee vahule. Meie endi jõgi vaid möllab ja vahutab. Hetk, kus me ei mõista teisi ja ka ennast. Aga kogemus mis toob meie elu meile lähemale. Teised meie ümber on jälgijad ja peegeldajad, et meie ise mõistaksime, mis on meile tähtis ja milline see meie jõgi siis tegelikult on. Meie kõigi minapilt. Üheks saamine oma eluga ja anda täielik luba kehale ja enda hingele olla üks tervik.
Kui me läbi elu õpime oma rada ja loomust tundma ja ennast endale lähemale tooma siis me mõistame oma peas ja tunneme oma südames, et meie jõgi on meile kõige armsam ja omasem, sest ta on meie oma. Ei ole olemas ühtegi ühesuguse kuju , suuruse ja kiirusega jõge. Kõikide hingede elu, siin selles kehastuses on eriline. Kõik hinged on erilised. Ja see rikastab maailma niivõrd palju, et see on sõnulseletamatu. Hea soov siinkohal: Nautige ennast, seda kehastust ja andestage endale, et ei luba oma jõel rahulikus rütmis voolata. Armastage endid kogu südamest.
Mina olen südamest tänulik, et saan jälgida paljude inimeste jõe voolamist ja kulgu.


Mõtle, mida sa mõtled!
Mõtle, mida sa mõtled. Just mõtled, mitte, mida sa räägid. Kui me suudame paika panna iseennast ja iseenda suhtumist endasse, saaksime me kõik iseendast aru. Me kohtuksime oma minapildi ja hingeminaga. Segadus on ainult meie sees, mitte kuskil mujal. Pöörame tähelepanu iseenda keskmesse ja ei otsi abi ega süüdlasi endast väljastpoolt. Kui me keskendume enda mõtetele, suudame me keskenduda ka enda suhtumisele iseendasse ja alles seejärel enda väljaöeldud sõnadele. Sõnadel on väga suur jõud, aga see jõud saab alguse igast sinu mõttest. Kui me mõtleme, et me ei taha olla vihased ja vihastada, siis see mõte ja sellise mõtte tugev jõud tuleb meie mõttest. Vibratsioonist enda seest väljapoole. Seda enam me aktiveerime oma mõtetes vihajõudu ja topelt, topelt oleme me enda sees vihased. Mitte keegi teine ei saa sinu mõtteid mõelda ja sinu enda suhtumist sinusse muuta.
" Vihapidamine on samahea, kui juua ise mürki ja loota, et teine inimene selle tõttu ära sureb..."
Korrasta enda peas kõik see, mis seal on. Mõtle, mida sa mõtled. Sealt saabki alguse sinu suhtumine iseendasse . Alles siis, sinu suhtumine ja väljaütlemine teistesse. Sealt omakorda saab alguse teiste suhtumine sinusse. Puhasta oma mõtted heade taotlustega, meditatsiooniga, vaikuses olemisega, enda tänamise ja armastamisega. Ainult sina suudad mõelda enda mõtteid ja ainult sina suudad seda kõike muuta. Kui sul on tahe alustada iseenda muutmist, tee palun, seda kohe, peale selle teksti lugemist. Võta paber ja pliiats, kirjuta iseendale üks ilus, soojust ja headust täis armastuskiri. Ole iseendale enda majakaks. Näita valgust endale ja küll teised juba näevad, kui su tuli on soe, hea ja tugevat armastust täis.


Tänulikkusest minu elus.
Olen terve viimase kuu mõlgutanud mõtteid, tunde üle, TÄNULIKKUS. Liiga tihti on kanaldustes tulnud lihtsalt lause. Kuhu on kadunud inimeste tänulikkus? Tõesti sellest tundest on saanud dehvitsiit....Kuhu on kadunud siis tänutunne inimeste seest?
Usun kindlalt, et mitte kuhugi. Lihtsalt me kõik oleme oma tegemistes ja tohutus elu eest võitlemisel, lihtsalt ellu jääda, kaotanud paljud head tunded meie välisest pildist. Meie kõigi sees on see alati olemas. On vaid küsimus kui sügaval ta meie sees peidus on? Igalühel omal sügavusel. Vahel peab midagi juhtuma, et läbi tõelise olukorra äratatakse meie sisemine tänutunne ärkvele. Vahel me tunneme, et jahh, me oleme küll tänulikud, aga ei ütle seda välja. Miks küll?
Küsisin oma laste käest kord, et mille eest nemad tänulikd on? Lihtsad,väga lihtsad asjad. Hea söök, jook, uus mänguasi või lihtsalt tore sõber. Siis küsis väike poeg vastu aga sina ise emme? Kohe ei osanudki ma midagi vastata. Nüüd olen pikalt mõelnud ja tunnetanud, et jahh mille eest küll? Asju, inimesi, olukordi, tegevusi, ilma ja kõike mida veel, mille eest ma olen tänulik.
Aga paar päeva tagasi oli minu sees väga huvitav ja veider tunne...mõtlesin ja tunnetasin, et ohhoo,mis see on. Astusime perega fotostuudiost välja, seisatasin hetkeks ja tabasin ennast suure laia suuga naeratamas, väga , väga rahulolevalt ja see hetk oli väga meeliülendav, uskumatult võluv, ülev, armas, täis rahu ja kindlust ning suurt suurt sügavat tänutunnet oma pere eest, kes mul on ja muud ei olegi vaja. Inimesi kes jagavad sinuga neid hetki, kus on sees suur tunne ja emotsioon mis tõstab kõigi vibratsiooni ühe murdosa sekundiga. Panin käe auto käepidemele ja seisatasin veel hetkeks, et püsida selles tundes ja siis juhtus miskit põnevat. Kui olin selle tunde sees kus kõik oli ilus, rahus ja harmoonias kõigega, läksid mu põlved nõrgaks ja terve keha valdas nõrkusehetk ning minu isiklik toetaja (kaitseingel) viipas mulle ja osutas minu enda peale. Jahh just, mina ise. Olen iseenda eest tänulik ja kõige selle eest mida ma ise valin oma ellu ja millist mind ma ise loon. Suur ja sügav kummardus mulle endale, et loon sellist imelist ainsat eksemplari selles kehastuses nagu ma praeguses hetkes olen. Armastan ennast ja olen tänulik oma hingele, kes on selles kehas peidus.

Suur tänu teile mu pesakond pisike.


Ma armastan sind aga sina ei ole sellega kuidagi seotud.
Juba eilsest õhtust ja ööst saadik ei saa ma peast välja lauset mis mediteerides minu juurde voolas. Ma armastan sind aga sina ei ole sellega kuidagi seotud. Päev läbi mõtisklusi ja kanaldamist ning tunnen taas, et lihtsuses peitub tõde ja õiglus.
26. 02. Täitub mul 5 a sellest vahvast päevast kui valisin oma elu tõsta uuele ja puhtale tasemele. Õnnistus mulle endale, et valisin aurakeha uuenduse ehk auratransformatsiooni. Kõik oli uus ja huvitav, armastust täis ja õndsustunne oli suurem, vabam ja puhtam kui kunagi eales. See tunne ei ole siiani muutunud vaid saan kindlustundega öelda, et jätkuvalt uueneb ja pareneb kõik mis ise oma ellu valin. Tulles tagasi lause juurde siis läbi kanalduse tundsin, et see saadeti mulle tunnetamiseks uuel tasandil kuhu olen 5 a jõudnud.
Ükski tunne ei ole enam endine vaid palju siiram, puhtam....korrutan seda sõna sest see annab kõige parema tunde kui kasutan just selle tunde väljenduseks puhtus. Puhtana tunneme ennast peale uut valikut, saunaskäiku, kopsud täis hingates värsket õhku. Nii on ka tunded ja terve keha olemine igal hommikul puhtam ja puhtam. Puhta all tunnen ma ka, et kõik piirangud ja halvaks panud teiste poolt ei sega mind ennast olemaks mina ise. Tunne millele on pandud nimi armastus on ka piiratud. Juba sellega, et kui öeldakse armastan sind siis oodatakse alati vastuarmastust. Aga ei, sellist piirangut ei ole enam. Kui toetajad, aitajad, olendid, universum, jumal, keegi teine inimene avaldab enda armastust kellegi või millegi vastu siis on see puhtalt tema enda tunne ja tema olemise seisund selles hetkes.
Kui minu enda hing ja tunne tegutsevad ja armuvad ja otsustavad sellel hetkel armastada südamest siis tõesti ei ole sellega seotud mitte keegi. Mina tunnen ja mina elan ja hingan just nii nagu mina seda teen ja oskan ja soovin. Minu keha ja vaimu valik on tunda seda tunnet. Ma lihtsalt valin jagada oma puhast armastuseenergiat maailmale, inimestele,toidule,toale ja õuele. Ja nii lihtne see ongi, mina armastan ja ei pane piiranguid ega tingimusi mitte kuhugi. Ma armastan teid kõiki siiralt ja südamest ja mitte keegi ei ole minu armastuse sisuga seotud. Vahel te lihtsalt valite tunnetada minu armastuseenergiat.
Aitähh, teile kõigile kes te neid ridu satute lugema.


Tere ,kallid sõbrad.
Kallistan Teid kohe kõvasti,kõvasti. Suur tänu kõigile olemast. Mulle väga meeldib kui tuttavad jagavad omi siiraid tundeid. Super! See ei ole hulluks minek ega ka teab mis kui lubatakse endal olla see kes nad on. Minu tunne ütleb, et rohkem ja rohkem kui me lubame omal enda tõelisi tundeid ja emotsioone tunda, seda enam me liigume südameteele. Ja see ongi ärkamine suurest unest. Kõik me hakkame rohkem nägema märke mis meile saadetakse ja kui me juba märkame siis ka tunneme sellest suurt rõõmu ja see ongi peamine, et me elame rõõmus ja õnnes mitte rahulolematuses. Inimesed unistavad ja kui kohe homme ei täitu siis pettuvad. Aga vaata oma kogemusi. Kaua tehtud kaunikene. Ja siis mõistad ja ka tunned südames siirast rõõmu kui ilus on rada käia, et üks südame unistustest täituks kõige imelisemal moel. Ja ei ole ju lõppu ega algust vaid on lõputu voolamine, täiuse suunas. Lihtsalt elad ja lubad endal elada siis oledki elanud oma elu. Mitte elu ei ole sind elanud. Ma olen su üle taas uhke ja rõõmus kallis sõber. Mulle tundub, et inimesed kes panevad rõhku oma unistustes just välisele, et tahan olla selline ja selline siis ei tule sellest mitte midagi välja. Sest see on kui võõraste sulgedega ehtimine. Aga kui me unistame tunnetest, mida kogeda tahame selles kehastuses siis selle me ka alati saame. Valik on ju meie endi teha. Ja siis on kõik kogetu väga vahetu ja väga inimese enda oma. Ja selle tundmine ja ära tundmine annab uut jõudu ja just meie endi jõudu, mitte kellegi teise poogitud võltsi asja millesse me tegelikult ise ka ei usu. Kui me võtame vastutuse oma valikute eest endale siis on kõik väga elus, ehtne, rõõmus... jne siin juba saavad sõnastikus sõnad otsa sest tundeid sõnadesse panna ei ole võimalik. Iga imeline olevus tunneb just oma tunnet. Laheeee...elu on laheeee... olen taas Teie kõigi üle õnnelik.
Õndsuses suurest perekonnast.


Teile on telefon.
Istun ilusal päikeselisel kevadhommikul diivanil, kohvitass kõrval ja õhtul küpsetatud sai käes. Mõtlen ilusaid hommikusi mõtteid. Elu on ilus igas olemises. Lihtsalt olen ning naudin ennast ja elu imelisust. Teen endalegi märkamatult paar sügavat sisse hingamist ja rahulikult välja. Avastan ennast aknast välja vaatamast ja suure tunde enda seest. Mu pea on tühi ja keha on meeletult kerge. Naudin kuldkollase päikese helklemist helesinises taevas. Panen kohvitassi laua servale ja sirutan välja oma jalad ja istun mugavalt diivanil. Vajun sügavalt diivanisse ja hetkeks sulen tasakesi silmad. Avan nad taas ja kuulen kuidas heliseb, heliseb ja selline kummaline heli mida ma pole kunagi varem kuulnud. Keskendun täielikult selle heli võlule ja tunnen kuidas keha hakkab minema soojaks ja niiii hea, mugav ja tohutult kodune tunne on olla oma kehas. Helivõnge sarnaneb veidi delfiinide häälitsustega, mis olen teleri vahendusel kuulnud. Kui olen hääle sagedusega harjunud ja tunne kehas on taas üdini uus. Hakkan mõtlema ja tajun,et ei mõelnud terve see aeg mittekui midagi. See on hea puhas tunne. Mõte liigub seda rada, et kus see heli tuleb ja mis heli see on ja mis sõnumit ta minu jaoks kannab? Keha hakkab vibreerima ja süda teeb jõnksatuse. Ma ei mõtle, vaid tunnen kuidas mu süda läheb suureks ja hele-heleroosaks. Soe ja kodune tunne valdab mind taas. Ja taas ma ei mõtle. Süda on hästi soe ja siirust täis. Selle tunde olemus on nii uus ja suur, ning rahuldust pakkuv, et silmanurka tuleb pisar. Hingan ja silmad on haakunud päikesesse. Nüüd näen taas elu oma ümber. Ja sisse lülitub mõistus. Miks ma kirjutasin,et taas ei mõtle ja ei mõtle. Kui hingasin sügavalt sisse ja rahulikult välja taipasin, et mu mõistus oli välja lülitunud ja ma elasin need hetked ainult südamega. Ma ei mõelnud nii nagu tavaliselt, vaid mõte tuli minu südame seest. Kes on seda kogenud, teab millest on jutt. Aga nendele kaaslastele kes liiguvad mõttemaailmast, südamemaailma siis ütlen, et see on hea, turvaline, kodune, harmooniat täis tunne. Kogu keha on kaasatud ja julgen öelda,et seitsmes taevas on olemas.See ei ole lendamine ja see ei ole ka kadumine siinsest, vaid see on olemine iseenda sees. Täielikult. Soovin Teile kõigile, et heliseks täna telefon teie südametesse. Võtke see kõne rahuga vastu ja kuulake südamega, mis on tal teile öelda sellel uuel ja puhtal kevade päeval.
Ilusaid südamekõnesid teile


Ma leidsin õnne valemi.
Leppisime kokku ühe uue tuttavaga, et saame kokku ja lobiseme. Kokkuleppe ajal olin ülevas meeleolus , kuna ilm akna taga oli imeliselt valge, vaikne ja muinasjuttu täis. Olin saatnud teele oma kirja kus nõustusin külastusega. Vastus oli lihtne ja armas, mis täitis mu südame ning sellest hetkest peale hakkasin juba ootama seda hetke kui astun tema juurde sisse ning naudin igat minutit ilma igasuguse valehäbita ja piiranguta. Ahjaa, vastus oli nii: olen rõõmus ja ootan.
Sealt algas minu reis muinasjutumaale. Haarasin kaasa oma lemmikveini ja tükike kooki. Astusin sisse ja tundsin kui puhas on õhk ja kui ilusad on värvid mu ümber. Ma armastan värvilist muinasjutumaailma. Vaatasin oma armsa sõbra silmadesse ning lausa sulasin. Nendesse olid maalitud rõõm, õnn, siirus ja suur avatus. Ning ma taipasin … see ongi ÕNN.
Külaskäik Õnn on kirjutatud inimese silmadesse ja põimitud tema naeratusse. Kodune, nii kodune tunne oli hetkega. Pean mainima, et olin küll korra juba tema pool käinud aga seekord avastasin hoopis uusi asju ja tundeid sellest imelisest kohast. Vaatasin magamistoa ukse vahelt piiluvat suurt, rahu täis ja mustavat kiisukest. Ta heitis mulle tagasihoidliku pilgu ning pani pea taas oma kohevate karvade vahele ning suikus unele. Imestasin, et vaatas temagi mind nagu vana sõpra : Aa sina tulid! Sulandusin seltskonda ja vaatasin detaile mis olid nii oskuslikult sätitud ja toonid sulasid kappidel, seintel ja isegi väikesed kujud ja topsikud köögis olid nii kohal.
Mõistate iga asi omas elemendis .Ja perenaise käsi nii kindlalt kõige selle sees toimetamas. Kui olime teele saatnud ööbima tulnud tuttava sõbranna ning jäänud kolmekesi (ärgem unustagem kiisukest) asusime toa poole teele. Raamatud, suur peegel, kõrvitsad ja kapi serval ilusad päikeseloojangu ning tõusu fotod. Teokarbid, suured ja väikesed ning kivikesed ümarad ja läikivad. Perenaine hakkas edasi andma infot, kus iga kivi, pilt, teokarp pärit on ja mis lugu kuulub millise kivi juurde. Kuulasin ja tundsin, mitte ei mõistnud vaid tundsin meeldivat surinat oma jalgadest pealaeni. Millise erilise entusiasmi ja heameelega andis ta edasi kõike seda ,mis oli oma kätega erinevatest randadest korjanud. Imeline, mõtlesin mina, tõesti olen sattunud muinasjutumaale kus antakse sulle edasi tundeid mida loodus on kinkinud. Siis tajusin, et olen looja juures. Teadsin, et käsitöö on tema suur hobi ja energia ning lapsemeelsuse ülal hoidja. Ootasin põnevusega millal näen ja saan katsuda tema loomingut. Kaua ei pidanud ootama kui nägin kootud päkapikku. Iga pisimgi detail oli päkapikus olemas. Sõrmed, varbad, sokid, kindad jne. Ja kõik ise tehtud. Minu lemmikuks sai sel õhtul meie enda armas Muhvikene. Vahvad kindad ja koerakarvast sokid ning mina sain endale selga proovida sall-varrukat. Ma ei osanud muud nime anda sellele põnevale ja pehmele ning soojale esemele. Loomingulisust oli tunda igas esemes ja ma mõtlesin kõik on käsitöö. Tajusin, et mõni inimene on ise kui suur käsitöö, suure algustähega. Korteri seinu kattis looduslik puuvillasegu mis oli poja poolt tehtud. Inimene suudab edasi anda ka oma loomise oma lastele .Ükskõik millest me ka ei rääkinud, selles oli sees tohutu tunne. Ja jutt ei katkenudki. Iseenesest voolas uus teema ning rääkides tajusin kui palju ühiseid jooni jookseb läbi me mõlema eludest.
Hämmastav …. kas minagi olen tükike loomingulisest käsitööst? Nautisime värskeid puuvilju ja koduseid jõhvikaid mida keerutasime sooja , kakaose Šokolaadi sees. Aeg voolas oma rada ja ta poeg helistas, et kõik on korras ja on Taani poole teel, õele külla. Ja meie istusime ja lobisesime. Rääkisime peaaegu kõigest. Unustasime vaid ilmast ja uudistest rääkida. Poeg helistas taas ja teatas emale, et on kohal. Ja meie rääkisime ikka mõnusalt diivanil istudes lihtsalt maailma asjadest mis puudutasid meid. Kuulan ja mõlgutan taas mõtteid, et muinasjutumaa mis sarnaneb paradiisiga on meil kõigil olemas kui me vaid lubame endal olla, lihtsalt olla. Ei torma arutult toimetama ja ei kiirusta iseennast kritiseerima. Tekib küsimus, kus saada paradiis …? Saab kullakesed, saab … tehke palju iseenda käekestega ja teie kodu ja teie hing ja teie elu on täis käsitöö energiat ning oletegi paradiisis. Kui tuli lõpuks aeg lahkuda peale 10 tundi, siis tundsin, et hetk on nii imeline, et vajan selle jäädvustamist. Ja nii ta sündiski, väike mälestus ilusast päevast. Olin nende hetkede tunnetes veel magamagi jäädes ja ärgates leidsin ilusa kirjakese .Taas lihtne ja kõike ütlev: Oli ilus vaimne päev. Aitähh, sulle kallis sõber jagamast minuga oma hetki, mis olid ilusad ja suure tähendusega.


Mõttetera minu hobist, käsitöö..
Kui olin 17 või 18 ,enam ei mäleta siis minu ristiema(tema mehe ema ehk ämm) kinkis mulle kangasteljed. Ja sealt alates hakkas mulle meeldima vaipade, kardinate, kottide, vööde, patjade jne kudumine. Teljed on üleval olnud nii pööningul, teises toas ja lihtsalt tuttavate juures, et saaksin kududa. Olen katsetanud kududa igasugustest materjalidest. Vanadest harutatud kampsunitest, nahajääkidest, looduslikest taimedest, kilest, paelast jne jne. Neid varjante millest kududa on lõputult. Ja kudunud olen nii talvel kui suvel, külmaga, soojaga ja suure kõhuga lapsi oodates. Oma tööd olen teinud nii kingiks, omale kui ka müügiks. Aga eelkõige iseenda südame suureks rõõmuks. Nüüd kui mu elu on teinud suuri pöördeid ja suuri muutusi siis on teljed leidnud koha töö juures. Muidugi ei tee elu minuga, vaid ikka mina ise teen oma valikud ning voolan eluga rõõmus kaasa. Saan õpetada teisi tegema seda mis mulle meeldib ja rahuldust pakub. See on super võimas tunne kui näed kuidas inimesed taas tulevad selle hea ja mõnusa isetegemise juurde tagasi. Kui kellelgi Tartu lähedal on teljed ja suur soov nendega miskit ette võtta, andke aga teada, vaatame üle ja kunagi ei ole miski võimatu. Olen näinud neid silmi ja tundnud seda soojust kus inimesed saavad maha oma esimese vaibaga. See on sõnul seletamatu, see on võimas ja ei unune kunagi. Olen siiralt tänulik inimestele kes on leidnud minu ja endale appi palunud. Koostöö läbi armastuse on võimas ja tulemus on pehmust ning soojust täis.
vaip

Kolm kullakest.
Vaatasin eemalt lesides rannal oma kolme last. Vapustav…kas need on tõesti minu lapsed? Kas aeg on tõesti möödunud nii kiiresti? Jahhh. Tõesti,vanem poiss on saanud juba 15a. Tütreke saab varsti 10a. pesamuna on jõudnud oma arengus 5aastani. Istusin ja otsustasin lugeda raamatut aga ei saanud silmi lastelt. Möllavad ja sädistavad, pritsivad ja ujuvad. Elavad oma täisväärtuslikku elu õnnes ning rõõmus ja mõistan sellel imelisel hetkel kui õnnelik ma olen. Minust eemal on üks noor pere oma arvatavasti veidi üle aastase lapsega. Ema keelab, ära mine vette. Ja mina mõtlen kui mu suurem poiss oli väike…, ma ei keelanud tal kunagi vette minna. Ma olin ta kõrval ja lasin tal endal teha läbi omad õppetunnid. Hüppas tiigis karsumm vette kus vesi oli üle pea ja sai teada mis tähendab hüpata vette tundmatus kohas. Ja rohkem ei olnud tal vajadust ega uudishimu sinna minna. Olen lubanud neil teha ise omi valikuid ja ise neile anda võimalus õppida elu tundma. Sest see kõik on ju nende enda elu. Me ei saa ega tohiks teha oma lastest täpselt enda koopiaid. Nemad peavad käituma sama moodi kui meie ja niimoodi kui meile meeldib. Milleks küsin mina? Milleks me nad ilmale toome kui hakkame jumala poolt loodud täiuslikkust ümber tegema. Istun ja vaatan kui imelised nad on ja kui ilusad nad on. Ma olen õnnelik, et nad on valinud siia maa peale tulemiseks minu keha. Kui kuulen kuidas sünnitatakse ja kuidas sünnitus on naiste jaoks muutunud. Kasutatakse pigem naerugaasi ja süste jne, et mitte valu tunda… ja mina kes ma ei teadnud sünnitusest suurt midagi. Olin juba 21 a nii tark, et lihtsalt kuulasin ennast ja oma südame häält ning teadsin juba sellel ajal, et kõige tähtsam on lapsega rääkida. Kõige loomulikuma sünnituse juures lihtsalt laususin: Tule, kallis ma ootan sind. Ja rohkemat ei olegi vaja. Ja nii on minu lapsed kõik ilma valu ja vaevata ilmale tulnud. Olen naine kes nautis oma sünnitusi ja muidugi rasedust. Uskumatult ilus ja õpetlik aeg. Istun liiva peal ja vaatlen rahvast enda ümber…, jeerum kui palju kostub mu kõrva emade ja isade sõnad: ÄRA … uskumatu. Ära tee, jookse, karju, mine, lõhu, torma, karda jne… see sõnade vada on lõputu. Istun ja vaatan taeva poole ja mõtlen. Küll oleks lapsed ja meie tulevik tervem ja õnnelikum ning armastavam kui kasvõi 10 minutit päevas ei öeldaks neile mitte midagi. Eriti sõna ei tohi ja ära… stress kaoks, nii endal kui lastel. Minu kõige väiksem jookseb mu juurde ja lausub: Emme sa oled nii ilus siin liivas.Ja tormab taas vette mulistama.Õnneks on vaja vaid kohal olla. Niisiis kasvavad mu lapsed ise ja iseenda jaoks ja teavad väga täpselt mis on elu ja mis on vajalik, et olla ise õnnelik ja et ka teised oleksid õnnelikud. Meenus veel üks imearmas ütlemine: Emme sa oled nii inimlisik, sa armastad mind. Suur tänu teile mu kolm kullakest, et olete olemas mu kõrval. Armastan teid väga ,väga.

lapsed

Suur,suur tänu teile kallikesed,imeliste tunnete ja hetkede eest.

lapsed1

5