Homse loomine... Tänaste mõtetega lood homset.

Meie kõigi elu areng on väga kiire. Kui võtta tagasi 15 aastat ja võrrelda selle hetke tehnikat ja praegust tehnikat. Areng on tugevalt märgatav. Täpselt sama kiire muutus on toimunud ka meie plaaneedi maa energeetilises arengus. Me kõik tahame liikuda edasi, me kõik tahame areneda ,meie soov on vastu võtta uut ja põnevat. Kõik see mis me täna mõtleme tuleb homme. Kui me täna siin ja praegu mõtleme eilsele siis me loome homsesse juba kogetuid kogemusi. Mitte keegi meist ei kasuta enam flopiketast.Miks me peaksime tahtma kogeda täna uuesti eilseid kogemusi? Meie keha ütleb täpselt seda sama mis läpakas, flopiketta kohta. ERROR. Kui me oleme oma keha kergendanud ja vee peale tõmmanud siis ma ei mõista miks me ise vabatahtlikult tahame juba kord endast välja lastud väljaheidet, uuesti sisse süüa ja uuesti seedima hakata. Aga väga paljud teevad seda päevast päeva energeetiliselt. Kui me oleme kord juba siia maailma sündinud siis mitte mingi väega ei saa me ema üsasse tagasi. Minu soovitused kõigile on vaadake ette, lubage endal kogeda seda mis tuleb suure naudinguga ja jätke kõik selja taha see mis olete juba kogenud. Ei ole head ega halba kogemust vaid on lihtsalt kogemus. Me ei pea ega ole kohustatud kogu aeg puhastama vana , vaid valime kogeda uut, mida iga hing siia maa peale tulles soovib. Kui me kleebime kokku katki läinud tassi uuesti ja uuesti siis ei kao kunagi kuhugi see miks ta katki läheb. Me saame paranda ainult ennast ,et me ei lõhu seda tassi. Lause mis mulle endale seda meelde tuletab, jagan ka teiega. "Kui me seisame näoga mineviku suunas siis teadke, et alati seisame taguotsaga tuleviku suunas."Edasi liikumist ei toimu.Seisame paigal.Kui me liigume edasi,vaatame alati teed.Kui me ei vaata teed siis me seisame ja vaatame seljataha.Nii on ka energeetiliste kogemustega.Palju kogemusi ei ole vaja enam kogeda.Võime küll hetkeks peatuda,et puhata ja analüüsida miks tass puruneb?Ja siis edasi likuda nii,et enam ei lõhu.Sama on ka tunnete kogemisega.Me ei suuda keegi kogeda enam 16aastaselt kogetud armumise tunnet.Me kogeme selle hetke armumise tunnet.Lubage endale seda teha siin ja praegu.Mitte ärge pange kahtluse alla, kas see on õige,väärikas,teistele sobiv?Seda kogete ainult teie siin ja praegu. Ja see on teie tunne.Kõik teised kogevad tundeid omamoodi. Soovitan teil vaadata kaugusesse, hingata sügavalt ja rahulikult sisse ja välja. Mõelda kaugele tulevikku.Kui tuleb mõte vanast siis see tühistada ja unistada kõike seda mida süda soovib päriselt kogeda homme, 10aasta pärast. Hoida oma pea kõigist piirangutest vaba ja tühi.Ärgem loogem endale hirmu ja kõike seda mida enam ei soovi kogeda. Siis ka uus ühisteadvus saab suureneda ja meie kõik saame minna puhtamalt edasi. Soovin teile kõigile mõtteselgust ja puhtust südamesse. Ja tänan tänasel isadepäeval kõiki isasid.Ja kõige suurem tänu meie isale,kes sa oled taevas.

Armasta iseennast tingimusteta, kallis!

Me oleme kõik saanud võimaluse arened maaema ja magnetvõrega ühes rütmis. Kõigil on võimalik üle minna egotasandilt, isetutasandile. Egotasand lahustub täielikult. Uskumustemuster, EGO-st kaob meie seest.

Kaugele, kaugele kui me anname ise selleks loa.

Kuidas seda teha ja toetada? Minu isiklik kogemus.

Iga situatsioon mis sul tekib, kus sa tunned ebamugavust. Tunne on, et tahaks ära joosta! Karjuda kõva häälega-see on ebavõrdne! Või tekib tohutu soov nutta nii pisaratega kui ka sisemiselt! Nukrus ja üksindus matab hinge! Keha muutub raskeks! Süda (läheb kuumaks) hakkab kloppima! Vahel võib takerduda ka hingamine. Kui tunned ära enda sees need tunded ( sümptomid) siis. Esmalt, hinga pikalt ja sügavalt. Vaata kaugusesse (taevasse) ja PALUN võta see 10 sekundit iseenda elust ja küsi. Miks? Miks MINA, tunnen ennast nii? Ja nüüd jääb üle teha vaid valik enda sees. Kas ma annan sellele tundele enda sees süüa? Kas ma toidan seda segadust, muretsemist, ülemõtlemist, ülereageerimist? Või ma valin teadlikult ja kindlalt isetutasandi. Pööran selja, liigun ruumist välja, ei reageeri, vaid tänan sõnade eest mis öeldi. Ei toida mitte hetkekski-egotasandit enam. Ainult nii saab ta lahustuda ja jääda nälga. Ja sinu enda isetutasand (tingimusteta armastus) läheb tugevamaks ja kindlamaks. Kui me anname iseendale võimaluse kogeda pehmet ja sooja iseennast, saame me tunda isetutasandi mitmekülgsust ja positiivsust. Me täidame ühe kokkuleppe siin elus. Olla oma vaimu ja kehaga üks. Lihtne-Kas ma tunnen ennast kergelt või raskelt? Kui tunne sinu sees on kerge ja õige, siis luba endal olla sina ise. Kui tunned ennast raskelt, siis ära vali rasket ennast. Nii saame liikuda samm-sammult kuldenergia suunas. Puhastame oma rajalt kõik selle, mis on tingimus, tingimusteta armastuse jaoks. Ainult mina ise saan muuta ennast. Meie ise saame oma elutee avatuna hoida. Kooskõlas maaemaenergiaga ja enda kõrgema minaga ühes rütmis. Vali ennast ja vali kerge elamine.

Armasta iseennast tingimusteta.

Minu meditatsooni plaadi sündimise lugu.

Esimene tõuge üldse, et minu kanaldatud medistatsioonid võiks olla häälfailina, tuli minu armsatelt meditatsiooniõhtute gruppidelt. Tiksus peas mõte, miks mitte. Uurisin ja puurisin enda sees, kas see oleks minule ja sain tihti vastuse, see ei peagi olema sinule....see on kõigile sinu jaoks tähtsatele inimestele....nii, et hakkas teostuma idee, kõigile teile kallid inimesed, kes on minu über ja osa minust. Oma esimese sammu tegin siis 20.jaanuaril, kirjutades Sandrile. Sest ainuke inimene kes mulle seekord meenus oli just tema entusiasm, kui ta rääkis muusikast üldse. Läks aega, kui saingi talt vastuse, et jaa ikka, miks mitte. Edasi liikus asi muudkui tõsisemaks ja sain järgmise toetaja Gunnar Viibuse. Tema oli valmis tegema salvestuse ja kõik selle mis sinna juurde kuulub. Tegin arglike samme, uurides mis selline idee endaga kaasa toob. Kartsin väga kõigile, kes mu kõrval olid iitsatada oma ideest. Oli kohe kohal lapsepõlve tunne..hirm eksida ja läbi kukkuda. Uurisin oma materiaalset seisu ja mõistsin, et ise üksi ma sellega toime ei tuleks. Hakkasin kompama mis võimalusi universumil mulle pakkuda oleks. Mis mõte kellegil peas võib tiksuda, mille peale mina ei tuleks. Ja ennäe, küsi ja sulle antakse. Sellel hetkel pani oma sooja õla alla minu idee teostumiseks Krislin. Kindlust juurde saades temalt, liikusin ikka vaikselt edasi. Avastasin enda jaoks uue asja. Hooandja. Sügav kummardus ja soe käepigistus nendele inimestele, kes sellise toetava veebikeskkonna on teinud. Nüüd oli vaja juurde toetajaid, et plaadi füüsiline kuju saaks näo ja vormi. Otsisin üles oma armsa Maria ja nagu alati, see mis on minu sees, oskab tema parimal viisil paberile panna. Tekkisid minu jaoks tagasilöögid... kas ma saan hakkama ja kas ma julgen ja kas ma oskan. Enesereklaam...oi kui madal enesehinnang siis mul oli, tundsin, et annan alla.... Minu tugi ja pikajaline toetaja Tiina sõna hakkas maksma mu jaoks. Toimis kõik mis tema ütles. Ja minule see sobis väga hästi. Tiina kannatlikkusele ja pühendumisele sain toetuda. Reklaam tehtud nagu niuhti. Ja plaat hakkas rohkem ja rohkem liikuma lähemale. Nüüd oli olukord, kus minu käes ei olnud enam ühtegi ohja. Kõik kes olin valinud toimetama minu plaadiasja, toimetasid ja täitsid oma rolli selles rattas. Maria joonistas, Gunnar salvestas ja Rein hakkas vormima kõike seda kokku. Asi venis, muutusin kärsituks, inimesed uurisid põnevusega. Aga taustajõud tegid kokkuleppeid ning lihvisid viimaseid detaile, et asi saaks täiuslik. 1.okt sain sms-i, et teie pakk on kohal. Uskumatu kui palju võib muuta üks pisike lause inimese tuju, olekut, emotsioone. Neid oli sellel hetkel minu sees palju. Rõõmu, imestust, ootusärevust, veidi hirmu, lapselikkust. Kogu see kaheksa kuuline protsess andiski mulle isiklikult kogemuse, et olen tubli ja saan hakkama kui minu unistus soovib teoks saada. Ja ühe tugeva portsu kannatlikkust ning iseseisvustunnet on samuti juures.
Siinkohal on ilus ja õige teha kummardus kõigile toetajatele.Sander Mitt, Tiina Liimandi, Gunnar Viibus, Krislin Padjus, Maria Kondimäe, OÜ Digitrade, Hooandja. Ja kõik hooandjad. Ja otse loomulikult minu pere.


Hingeperekonnaga kohtumine.


Sellist tunnet, ei ole minu kehal ja hingel veel võimalust kogeda olnud.
Nüüd olin selleks täiuslikult valmis, et vastu võtta tingimusteta armastust, täiesti uuel tasandil, mis tuleb hingekodust. Kindlasti on olemas veel erinevamaid tasandeid, mida olen valmis kogema selle kehastuse jooksul.
Kui kaks hinge on teinud kokkuleppe enne kehastumist füüsilisse kehasse, et tulevad teineteisele mitte peegeldama, vaid jagama läbi hinge oma kodutunnet (kodu teisel pool loori, kus on hinged ) See on ilus ja maast üles tõstev, õnnis, tugev, vankumatu, toetav, tunnetatav. Mõistusega ei ole sellel mitte mingit pistmist. Kui hinged kohtuvad ühest hingeperekonnast, on tunne sügavalt südamest ja ainult hingetasandil.
Kuidas seda õiget hetke ära tunda. Kuidas võtta maha piirid mõistuselt ja liikuda hingetasandile läbi südame ja sinna jääda nii kauaks, kuni keha annab loa.
Silmad... hingepeegel... sa võid lõputult vaadata teise inimese silmadesse ja sul ei teki hetkekski ebamugavust. See on seniste kogemuste jagamine, info vahetus.
Kui hingeperekonna inimesed on koos, siis on selles hetkes tugev turvatunne, on usaldus, on sisemine rahu. On piiritu olemine, mis täidab toitvalt iga rakku.
Laused, mis on öeldud hingetasandilt, on edasiviivad (kirjeldaksin, lennutavad vaimu) Kui meil on vahel ahhaaa tunne, nagu mõnda lauset lugedes, või filmi vaadates. Selles hetkes, kui hinged toovad üksteist kodule lähemale, siis ahhaaa efekt on pidev seisund, vibratsioon on kõrgel ja jääbki sinna...
Kindlasti ei ole see armumine, meile teada oleval tasandil. Kui ihaldus kahe füüsilise keha vahel on nii suur, siis on hingetasand on hetkega kadunud. Siis me maandume lihtsalt magamistoas ja füüsiline maailm on hingemaailmast üle sõitnud. Kahe hinge kokkupuude hägustub. Tekib seotus, kui aga lasta olla endal vaid hingetasandil, ei ole mitte mingit klammerdumist.... on LIHTSALT LIHTNE OLEMINE... ainult kaks hinge jagavad teineteisele kodutunnet. Oma kohaloluga.
Kui julged ja soovid sügavalt hoida kodutunde hingeseisundit, siis kõik tingimused, mis on pandud tingimusteta armastusele siin maa peal, on hetkega pühitud. See tunne teeb imesid.. tervendab, äratab üles vaimu, suudab panna hinge esimesele kohale kehast, kõik on kodune ja õige.
Kodutunne sulatab lahti ka kõige paksema jää, annab tiivad. See on kõik mis me vajame. Seda tänutunnet ei saa kirjeldada mitte millegi muuga kui olla kohal. Olla lihtsalt olemas. Minu hing armastab seda hinge. Kelle selle kehastuse nimi on Maykl. Sõnumitooja kodust. Sügav hinge kodukummardus Sulle, kokkuleppe täitmise eest.



Naistepäeva eri, mehed minu elus.


Olen ääretult õnnelik ja tänulik kõigi meeste eest kes on minu elu jooksul minuga koos voolanud, kokku puutunud ja koos loonud seda kehastust.
On nii hea tunda ja kogeda mehi enda ümber. Mees kellega elan selles hetkes nii heas kui halvas nii koos kui eraldi, ikka käsikäes. Tunnen viimasel ajal tihti, et ka süda südames. Isegi kui minu vaim ütleb, et ei soovi ja naine minu sees hakkab vastu, et ei taha seda ja ei taha teist siis keha ütleb oma sooja ja tugeva surinaga ikka ja jälle, et soovin, soovin, soovin. Ja mis vaimul üle jääb kes on selle keha sees kui ühtida ja öelda jahh nii see on ja jääb. Keha tõmbab kogu oma rakkudega ja vaim alistub. Ja mina tunnen ennast kui täispaketi kingituseks saanud. Puhkus palmide all koos ööbimise ja hommikusöögiga. Tean,et tema peale saan alati loota, tunnen,et temalt saan tuge kas siis rääkimisega või röökimisega, sellel ei olegi nii suurt tähtsust. On vaid hea soe tunne kogu kehas, et mees tuleb koju. Ma saan visata osa koormast südamerahuga tema õlule ja saan tunda ennast kuningannana. Minu mees on parim just minule sest see on meie kokkulepe ja suur soov. Vahel tõmme ja vahel tõuge ja nii ongi elul mõte ja tunne sees. Ma elan tema kõrval iga keha rakuga.
Kaks suurt meest minu elu suunamas, minu pojad. Õpetavad ja annavad mulle lootust edasi minna. Toovad mind maa peale ja aitavad mind jõu ja nõuga kui ma enam vahel ei tea kus suunas minna. Eile küsisin oma pisema poja käest, et kas sa toetaksid mind? Emme sa oled raske ma ei jõua....aga kas sa hoiaksid mind? No tule siia ja surus ennast mulle ligi, hoidis veidi ja küsis kas nüüd on hästi? Jahh kallis poeg nüüd on kõik hästi.
Suurem poeg on vahel eemal ja vahel kohal aga tunnen, et tema vajab mind ja mina teda, et mõista elu ja ennast. Vahel me tõukame üksteist eemale ja siis jälle istume ja räägime...on kujunemas kahe täiskasvanud inimese vaheline liit. Võtab veel aega, et minuni jõuaks teadmine, et ta on suur inimene aga see ei tähenda, et ta ei oleks mulle ikka ja jälle minu armas kapsaussikene....
Naistepäeva eel tahaks tänada kõiki mehi. Minu isasid, vendi, kaastöölisi, tuttavaid ja tuttavate tuttavaid. Suur tänu,et olemas olete, et meie naised saaksime olla need kes me oleme. Iga mees annab igale naisele alati midagi, kellega ta elu jooksul kokku puutub.
Kui see lugu minust ja meestest hakkas minu peas ketrama ja ootas kirja panemist siis see sai alguse üldse sellest, et mehed tulge ma õpetan teid kallistama....
Kallistamise viise on nii palju...hoiad, toetad, surud, embad, kägistad, puutud hetkeks kokku jne, jne.
Naistepäeva eel tunnetan kuidas naised ise krutivad oma ootused nii üless ja siis pettuvad...milleks?
Minu soovitus meestele...lihtsalt hoidke oma naisi vaikses soojas embuses minut kaks ja kõik on korras ja hästi. Meie naised vajame vaid teadmist, et meil on tugi kõrval ja me saame tunda ennast hea ja armastava naisena.
Kallistan kõiki mehi soojalt naistepäeva eel. Ilusat olemist ja voolamist naistele ja tundke end hästi.


Lihtsalt mõtisklus


…. Ma sooviksin ,et sa teaksid seda … nii võiks alata mu tänase suure, suure tunnete puhangu kirja panek. Uskumatu ja tohutult suur tunne valdas mind täna 15 jaanuar 2011 a. Kirjutan just kuupäeva, et see sündmus saaks uue suure ja ilusa alguse. Tunne sai alguse sellest, et 16 a poeg kes saab vähem kui kuu aja pärast 17 aastaseks helistas mulle. Me ei ela koos üle 5a. Ja meie kohtumised on koolivaheajal ja suvevaheajal. Ma teadlikult olen alati püüdnud need hetked mil saame koos olla anda endast kõik elutarkused edasi nii nagu oskan. Olen alati olnud selline ema kes ei ütle, et kured toovad lapsi. Olime just see suvi sattunud oma vestlustega sujuvalt intiimelule. Rääkisime kaitsevahendite vajalikkusest ja mida naised tahavad ja miks on üks hea ja milleks mõni asi ei sobi kohe üldse. Lihtsalt ema ja poja vaheline vestlus südamest südamesse. Siis me leppisime kokku, et kui on küsimusi või midagi jäi arusaamatuks siis annab ta mulle teada. Sel hetkel ei osanud ma arvata, et see on ühe lapse jaoks nii vajalik.Tagasi tänase kõne juurde. Helistas ja rääkisime tema sünnipäeva plaanidest ja soovidest seoses sellega. Ja ta hääl oli kuidagi julge, enesekindel, rõõmus, õnnelik ja tunnetasin, et teistmoodi. Aga ei osanud aimata mis selle taga on. Olen kuulnud lauset, et selleks ei olda valmis. Ühe ja teise asja puhul. Kui keegi sureb või kui teatatakse, et saad vanaemaks jne. Me ei ole valmis, kuigi me võime hinges loota, et meie lapsed on meiega ausad ja räägivad meile asjadest mis nende jaoks on olulised või kui nendega on toimunud elus olulisi pöördeid. Ka mina ei olnud selleks valmis. Aga selles pisikeses sekundis oli nii palju tundeid, selles piskus hetkes oli imelisi emotsioone mida ma ei osanud uneski ette aimata. Poeg ütles mulle: Ema, ma kaotasin midagi. Muidugi ei tulnud ma üldse selle peale mis see on.Ta üritas mulle seda lahti seletada aga ma pakkusin valesid asju, rahakott, jope, roller aga loomulikult ei olnud need õige vastus ja neid ei saanud lukku panna. Siis teatas ta mulle, et see oli süütus. Ja olen üpris veendunud, paljud emad ei ole sellises hetkes olnud. Paljud emad ei ole saanud sellise emotsiooni osaliseks. See on sõnul seletamatu. Olen juba ju sellises vanuses, et tean kui palju see hetk muudab meie elusid. Kui palju tähendab ühele hingele esimene kokku sulandumine teise hingega. Mida sellised tunded esmakordsed teevad meie energeetikaga. Esimene füüsiline vahekord on midagi uut ja põnevat ja kindlasti kordumatu igaühe jaoks omamoodi ja temalik. Igaüks elab seda hetke just nii üle ja läbi nagu temal vaja on. Aga kui sinu enda looming sinuga jagab seda hetke ja ka tema jaoks on see vajalik, saada tunnustust selle eest, et ta on saavutanud midagi mis toob teda täiskasvanute maailmale lähemale ja lähemale. See tunne mis valdas sellel hetkel mind kui ema oli uskumatult ilus. Ma kuulasin ja tajusin seda jagamise vajadust kellegagi. Ja olen üle südame tänulik sellise aususe ja usalduse eest. Nagu ikka tundeid on raske sõnadesse panna ja ennast väljendada. Aga üritan paberile panna paar märksõna mis peaks seletama seda hetke emotsiooni kõige paremini. Rõõm ruudus, kohmetus kuubis, tänutunne sajandas astmes, lendamise vajadus, käte ja jalgade värisemine, seest tulvav siiras tingimusteta armastus selle imearmsa olevuse vastu kes oli teiselpool toru. Olin ülimalt tänulik telefoni leiutajale üldse. Vat telefone ongi meil vaja vaid selleks, et jagada oma emotsioone häid. Mitte halada ja nutta päevast päeva. Olin sõnatu aga õnnelik ema kes on oma lapse üle lihtsalt õnnelik. Ma ei teagi mille üle kõige rohkem, kas selle, et olen suutnud luua inimese kes on julge, kes arvestab minuga ja minu tunnetega, kes on valmis minuga jagama oma mõtteid ja tundeid, kellel ei ole valehäbi nende asjade ees mille ees ei peaks olema valehäbi. See kõik kokku oli üks suur, suur tunne. Uskumatu kui ilusad on hetked kus sinu vaim ja looming saadab sulle korvi täie küpseid õunu. Mul on külmkapimagnet, kuhu on kirjutatud tekst: Ma ei ole küll kuulus ja rikas aga mul on hindamatud lapsed. Ja minugi elus on taas juures hetk kus saan nii öelda nii südamest kui emotsionaalselt. Ütlen oma lastele kindlasti, et sellised jagamised on väga tähtsad ja see on see tasu mida iga ema ootab oma lapselt, et ta on vajalik nii halvas kui heas. Olen üks ütlemata õnnelik ema ja uhke oma loomingu üle. Usun, et kui see aasta algas nii imeliste emotsioonidega siis on kindlasti minule kui rotile valge kassi selja taga olla mõnus, turvaline ja üllatusi täis. Mis ma lapsele vastasin: Palju õnne! Ja pikemalt lubasime rääkida juba silmast silma. Nüüd nendele emadele kes seda teksti loevad ja mõtlevad, et see ei ole mingi ema kes ei muretse lapse eest ja taha siis ütlen lihtsalt: Minu amet ei ole muretsemine. Ma olen elu jagaja ja armastan kõiki oma kolme last tingimusteta. Mitte keegi ei saa elada kellegi teise elu, vaid me saame neid toetada elust rõõmu ja õnne emotsioonidega läbi minema. Suur tänu sulle olemast minu poeg .


Kõik mu kallid! Elagem endale.

Me kõik oleme siia ilma ja sellesse kehastusse tulnud omal valikul ja ainult iseenda jaoks. Oleme valinud kogeda maapealset elu läbi oma füüsilise keha. Kõigil meil on oma eesmärk ja kogemused. Milleks siis seda ilu raisata teistele? Sigade ette pärleid loopida jõuame oma elude jooksul küll ja küll. Me elame selles kehas vaid korra. Rõhutan sõna Elame. Elama suure algustähega. Kui me valime, siis otsustame, teeme oma valiku teoks. Ja ka vastutame oma valiku eest. Nii me võtame vastutuse oma elu eest iseendale. ( Lapseeas ju otsustatakse enamus meie eest. ) Ja nii elamegi endale. Selleks me ju kõik valisime siia tulla, et elada oma elu. Nagu lauluread ütlevad: Ela oma elu, mis see sinu asi on.) Üks näide: Meil läheb kõht tühjaks. Otsustame süüa ühe meesaia. Sööme meesaia ära ja meie enesetunne läheb paremaks. Tegutsesime ja otsustasime endi eest. Elasime ilusas hetkes enda elu. Otsustasime, tegime ja vastutasime. Aga kui on kõht tühi kellegil teisel ? Teie teete talle, mis ta soovib. Kelle elu te nüüd elate? Kelle eesmärki täidate? See hetk ei kulunud teie enda elu elamiseks! Kui palju me kõik tegelikult paljudes hetkedes ei ela oma elu. Ikka väga palju. Enamus oma ajast me kulutame teistele ja teiste vajaduste rahuldamiseks. Minu kogemus: Püüan rohkem aega leida tegevustele, mis mina soovin. Isegi pisikesed hetked, püüan endale vähemalt teadvustada, et kelle pärast ma seda või teist asja tegelikult teen? Seda enam need tegevused, mis tulevad mu südamest ja on minu enda sisemine soov. Need on hetked mille üle tunnen siiramalt head meelt ja rahulolu iseenda elu ja valikute üle. Sest elan ju enda elu. Ei ole leidnud inimest kes poeks või sooviks pugeda teise inimese sisse ja olla seal tasa ja targu. Elada oma elu ja vastutada omade valikute eest on super hea tunne, nagu oleks naasnud pikalt reisilt oma sooja ja mõnusasse koju. Võtan rõõmuga vastutuse oma elu eest iseendale. Soovin teilegi mu kullakesed, laske vabaks kõik kellest enda teadmata kinni hoiate ja voolake omas elus, omas rütmis õnnelikult edasi.


Aitähh, Imbile!

Olen selles kegastuses kogenud, et üks minu rolle siin maa peal on olla armastuse jagaja. Jagada saab vaid siis kuni leidub inimesi, kes seda ka vastu võtavad. Igaühel meist on omad piirid. Nii energia jagamisel kui ka vastu võtmisel. Elame ju kõik omas energias ja omas südamerütmis. Keskendume endale ja oma soovidele ning unistustele. Minuga juhtus aga see, et ma lihtsalt ei pannud tähele kui uks minu ees sulgus. Üritasin ikkagi sealt läbi minna. Aitähh sulle kallis Imbi olemast aus nii minu kui enda ja meie mõlema tunnete vastu. Vahel on nii hea kui meie ümber on inimesed, kes julgevad olla nemad ise. See aitab ka nende kõrval olevatel inimestel jääda iseendaks. Aitähh, ilusa ja ausa peegelduse eest !


Kollektiivteadvus suunab meid nii palju. Kuigi ei peaks !

Kuidas mõista ja tunnetada, kus algab minu isiklik tee ja ülessanne ja kus maalt suunab minu rada kollektiivteadvus? Jalutab kamp turiste, imeilusas pisikeses linnakeses ..... Giid veab ja suunab neid siia ja sinna ilusasse kohta ja tutvustab linna vaatamisväärsusi. Aga teie tahaksite hirmsasti kiigata sinna tara taha ja jääda imetlema poes veel veidi ajaks neid värvilisi suveniire. Siin ongi vahe. Teie enda isiklik südamesoov ja kutse ja kellegi teise otsustatud ja suunatud rada. Nii lihtne see ongi. Teen ja valin käija seda rada, mille suunas minu enda süda mind juhatab. Elu on ilus ka ilma selleta, kui laseme lahti paeltest, mis hoiavad kinni meid kui nöörinukke. Buratinogi sai elavaks inimeseks, kui lasi lahti Karabas-Barabassi köitest. Teha valik, minna ja nautida. Püüelda selle poole mis oleme meie ise oma südame sees, on LIHTSALT ILUS .


Usaldage oma sisetunnet, aina rohkem ja rohkem.

Istudes interneti avarustes ja otsides heale sõbrale kingituse ideed nagu ma aegajalt armastan teha. Avastasin kodulehe, millesse kohe armusin. Mulle meeldib oma lähedasi üllatada millegi uue ja hingele kosutuseks kinkidega. Meeldib see pilk, mis on inimeste silmis kui nad avavad oma kingid ja sealt loodetu asemel, leiavad hoopis miskit muud. See on nii lahe ja annab iseendale palju head ja uut energiat. Tõestab sära nende silmis taas, et elu on ilus kui me vaid ise selle loome just selliseks nagu me tahame.Tulin eile ühe imearmsa noore naise juurest ning ta ütles mulle nii hellalt: Sa ikka alati tood midagi. Ja taipasin kui ma jagan südamest siis see mu enda südamesse ka tagasi tuleb.
Koduleht millele tookord sattusin oli Maria Kondimäe imelisi maale ja joonistusi täis. http://www.mariakondimae.com/ Ma istusin ja nautisin hingega tehtuid töid. Istusin ja mõtlesin endamisi … oi kuidas tahaks kinkida ühe ilusa hetke … mis on maalitud paberile. Olin selle mõtte lummuses ja äkki hakkasid sadama sisse mõtted, kas see pole liig kallis, kas ma ikka julgen ühendust võtta, kas see idee ka teistele meeldib jne, jne. Panin kodulehe kinni ja olin mõttega, et ei, see ei ole hea valik. Lasin kõigel muul virr-varril taas enda sisetunde maha suruda. Toimetasin oma toimetamisi edasi ning kuklas tiksus …… ilus, uudne, huvitav, hea emotsioon, kõik see mida tahan inimestele edasi anda.
Läks mööda paar päeva kui endalegi üllatuseks istusin taas Maria lehel ning mu tunded olid laes ja emotsioonid lõid pea peal kokku. Ei saa olla paremat kingitust kallile inimesele kui temast endast ilus maal. Sulgesin silmad ja ootasin tasa, küsisin mõttes, et kas see on võimalik? Ja juhtus see mida ei osanud arvata. Vaikselt taustaks mänginud raadiost kostis laul : Ooo, mu Maria saatjaks meile päikene…. Muigasin endamisi, et pole ammu nii head märki saanud. Sisetunne lõi sel hetkel kõik üle. Kirjutasin Mariale kirja ja avaldasin oma soovi ning otse loomulikult olin oma hirmu suuremaks mõelnud. Seisin oma esimese pildiga kodus diivani ees ja nutsin, sest kõik see kokku oli olnud nii ilus. Olin õnnelik enda üle, idee üle ja muidugi kuldsete käte ja jumaliku andega maalija üle. Nüüdseks olen tellinud juba mitmeid pilte ja nad kõik on mulle nii südamelähedased ja soojad. Soovin, et Te ei unustaks iseennast, kõige kiire ja silme ees kirjuks tegeva ees. Mida rohkem me kuulame mis meie süda meile ütleb, seda kiiremini saab meie endi elu ilusamaks, armsamaks ja puhtamaks. Suur tänu Sulle kallis Maria, olemast selline siiras, aus ja imeline.


Tere, kallis Olevus kes Sa neid tähti ja ridu siin kokku loed.

Istusin ja lugesin endale saadetud kirja ja mõistsin enda sees, iseenda olemust. Oma arenguteel olen jõudnud arusaamisele, et nii hea ja õilis on olla inimene. Olla just see kes Sa oled ja see kelleks sa oled andnud endale võimaluse areneda. Minu jaoks on iga hetk ja kogemus vajalik ja naudin igat olemist iseendaga, kas siis üksi olles või läbi teiste silmade ja sõnade peegelduse. Kuulan loenguid ja erinevaid inimesi ja nende vaadet elule.
Loen raamatut ja mõtlen, et tore suhtumine on kirjutajal ellu. Vaatan inimesele südamesse ja tunnen kui palju on suuri maailmaparandajaid. Igaüks kiidab asja või tegevust mille abil ta on suur ja tegija. Tõstetakse esile ühte ja tehakse maha teist. Kuidas just see tegevus on teinud minust kellegi……istun ja mõtlen: Millal ometi ma hakkan kuulma, nägema, tundma lauseid nagu, mina ise olen tubli, mina ise olen elu, mina ise olengi oma elu eesmärk ja missioon. Olen endiselt arvamusel, et ei saa keegi maailma parandada kui ta ise ei ole muutunud. Muutumise all mõtlen, et ise teen oma elu positiivseks ja siis ei sega ega häiri mind enam elu negatiivne pool. Mitte, et seda olemas ei oleks. Muidugi on ja peabki olema. Lihtsalt ma valin ise oma suhtumise ellu.
Alustan iseendaga ja teen iseendaga tööd, mõistan, et esimene asi mida ma siin kehastuses vajan olen mina ise. Kõik raamatud, erinevad tehnikad, teiste vaated elule, suhtlemine eri tasanditel olevate inimestega, lihtsalt rikastab mu keskkonda milles olen valinud elada. Aga isegi kui ma lihtsalt istuksin kogu aeg toolil ja vaataksin, kuulaksin, loeksin. Ei suudaks muuta mind ja minu olemust just sellise täiuslikuna nagu me kõik oleme. Ikkagi mina ise valin oma hetke otsusega oma raja, oma tee ja oma elu ja kõik see ongi kokku mina ise. Ükskõik millise näite abil seda tunnet ei üritanud ma lahti seletada, ei mõistnud mind ikkagi keegi. Ja las ta ollagi nii. Mina tean ja tunnen, et kui vajan abi ja toetust, rahu ja tasakaalu siis esimene kelle poole pöördun olen mina ise. Ja kui minu mina soovib kuulata teise arvamust siis lihtsalt valin mooduse ja teen valiku. Suur tänu Tiinale mulle kanaldamast ja Kristiinale olemast Tema ise. Ja taas kord minu sõnad. Armastan Teid ja armastan meid ja armastan neid, kes armastavad Teid. Imelist iseenda tegemist Teile kõigile.
Õnnelik Merli Tartust.


Armastus on õilis tunne.

Mulle tuli lihtsalt armastus peale.
Jagan seda Sinuga, sest tean, et just Sina oled see, kes selle käima on lükanud või siis nii, et vaid Sina, kes Sa lehele satud oled hing minu teel, kes on õppinud mind, et minuga ausalt jagada. Või nii, et Sina minu kullakene oled just see imeline teelkäija, kes käib aegajalt mitte minuga sama rada, vaid kes käib minu jalajälgedes nii tuntavalt ja astub taas oma teed ja rada. Ma olen õnnelik Sinu üle. Minu tunded paisuvad ja paisuvad ja minu rind jääb selle jaoks väikeseks on vaja igal keeval kartulipotil kord aur välja lasta. Saan vaid oma kogunevat energiat jagada nii, et avan selle ja panen kaane peal , et taas jagada. Keha ütleb, jaga kallis, jaga muidu oled plindris, sest sinusse on kogunenud palju, head jagamiseks. Tunnet on raske edasi anda. Isegi mitte raske anda vaid teisel on raske mõista, sest mõista tähendab pead aga tunda, tunda mu kullakesed, tähendab südant. Aga olen aru saanud, mõista ei kindlasti mitte mõista, vaid raudpolt kindlalt tunda, tunnetada.....Armastus ei ole asi, armastus ei ole kõikuv. Ta lihtsalt on. Ja armastus ei ole see , et sa lülitad ta välja nagu teleri. Armastust ei saa mitte tunda ja teda ei saa peita ega varjata. TA ON. Armastust ei tohi karta ega ka eirata. Armastada see on üllas tunne. Armastada saab kõike ja kõiki, ilma, et tekiks valet arusaama. MIS SINUL VIGA ON ?
Sai palju sõna armastus...see on Sinu probleem. Kui teed endale seoses sõnaga armastus valesid illusioone. Olen kindel , et see ei pea nii olema, et seda tunnet ja sõna saab liiga palju. Ei, kindlasti mitte. Seda ei saa olla palju. Kuidas saab head olla palju...ei ole võimalik. Kui me oleme head ja otsime iseenda head ja ootame teistelt vaid head. Siis me ju kõik taotleme, taotleme ja kui meie palve tuleb meieni, siis me ei ole rahul, vaid arvame, et taas seda on palju.....aga...pangaarvet vaadates, vähe...mehe, naise tundeid ja romantikat vähe, hoolimist, vähe jne, jne. Miks küll siis, kui on olemas palju, ei suuda me seda vastu võtta? Oleme ju kõik ainult seda vaid taotlenud. Nii ilus...kõik on nii ilus. Seegi, et saan Teiega seda jagada. Aitähh, kõik kullakesed kes lugesid selle loo lõpuni ja ei tundnud ennast imelikult ja ei tekkinud korrakski, et seda on liiga palju. Aitähh,Teile mu kallikesed, kes Te satute mu kodukale.Andke teada, kas on elu nii nagu mina seda oma suurte silmade läbi näen. Armastan kõiki, kes selle teksti lõpuni lugesid. Aitähh .


Miks vahel on raske mõista ennast ja teisi?

Minu elus on tulnud ette hetki kus kõik maailm mu ümber vajub kokku ja inimeste ligiolek on vastumeelne. Kui need ajad kestavad kaua siis ei talu ka lõpuks ennast. Laskud kogu oma olemusega negatiivse kaalukausi poole. Mis see on ? Miks see nii on ?
Ühel päeval kui taas olen, omadega sassis ja ummikusse jooksnud siis hakkan nagu ikka naistel tavaks oma pingeid maandama koristamisega. Muudkui tuuseldan tubades ja loobin asju ära ilma igasuguse kõhkluseta. Ja see on nii kerge, õige ja vabastav. Vean lapiga oma kapiotsa puhastada ja mõtlen, jeerum küll, kas tõesti on see minu kodu. See koht, kus on minu energia ja minu tunded ja mõtteenergia teeb oma töö. Alati hubane ja omane. Miks küll ometi olen ma kogunud siia sellist sodi ja milleks ei leia ma aega enda ümber oma keskkonda korras hoida. Ise ilutegija, meenub lause mis hea tuttav kord ütles.. ja näe, igaüks tahab ilu, rahu ja tasakaalu.
Tunnen, et on aeg füüsilisele kehale puhkust anda ja teha veidi mõttega tööd. Kahtlused ja kõhklused kerkivad igast mu keha nurgast muudkui üles ja mõte liigub enesehävitusrada, et miks küll ometi olen selline hädine sitapea. Mina, kes ma olen olnud tark tegema otsuseid mis on mind elus edasi viinud ja aidanud nii vaimselt kui füüsiliselt. Olen tihti tänanud iseennast oma valikute eest mis on olnud siiani head ja väga head just minule. Ja nii see peabki olema, et elame ju endale, kui lendame oma sellest kehastusest välja siis vaid meie ise ja kaasa võtame vaid iseenda kogemused ja imelise olemuse. Istun ja teen omale turgutava tassi teed ja arutlen lausa kõva häälega, miks on nii, et kaos su ümber tekib ja sa ei märka? Vaatan neid üles tõstetud toole ja põrandale laiali loobitud sodi ja mõttetut kraami ja olen taas ahastuse äärel. Kas tõesti olen võtnud endale liig suure vastutuse ja ei suuda minu õlad seda välja kannatada? Taas võitlevad mu sees positiivne ja negatiivne energia. Aga tean ju et ise valin ja ise teen oma valikud millised need iganes ei ole. Kas seistes poes leti ees valin osta vorsti või juustu või valin minna taas õppima ja ennast arendada või leppida sellega mis mul on. Võtan maast lapse tehtud päkapikukese jäätisepulga otsas. Vaatan ja hakkan naerma. Igal asjal on oma väärtus ja igal pisimalgi tolmutuustil on oma elu ja valik on taas minu, kas viskan selle kõik ahju või sokutan pisikese vidina sahtlipõhja oma uut aega ootama. Istun ja mõtlen, kes on need asjad toonud, teinud või kui palju ma seda ka kasutan. Ei ühteg,i need lihtsalt on ja kõik. Ja sealt saabki kord kõik alguse ja valik on minu, kas kannan seda ja lasen kanda seda korteri karmakoormat edasi või olen tubli ja loobin seda vana ja koltunud sodi lihtsalt ära ja lõikan oma kodu mitte vajalikud niidid ära ning liigun ilusama, uue ja puhtama poole. Plaksutan kõvasti käsi ja pesen oma teetassi, vaatan aknast välja ning tänan universumit taas iseenda ja oma valikute eest. Pühin sodi harjaga kokku ja vean veel lapiga tolmurullid riiulitelt ja voodite alt ära ning kõik lendab kergusega ahju. Tõmban tikku ja ütlen kõvasti aitähh nende tunnete eest ja uued tunded saavad taas mu juurde tulla kui olen ahju ukse kinni pannud. Olen oma koristamisega jõudnud lõpule, põrandad pestud ja värskelt klopitud vaibad maas lõhnamas. Istun taas oma armsa diivani nurgale ja teen omale pai ja kallistan ennast. On vahel vaja teha suurpuhastust enda sees ja enda peas ja see saab toimuda siis kui sinu ümber on puhtus energeetiliselt ja sinu tunnetus läheb läbi selle protsessi puhtamaks ning sina ise kaasa arvatud. Nii, et kallid sõbrad, soovitan soojalt ennast kätte ja jalga võtta ning oma ümbruskond liigsest infost puhtaks teha. See on hea, väga hea. Ei ole ühte ilma teiseta kui teeme üht juhtub läbi selle ka kõik muu. Palju päikest, puhtust ja rahu teie meeltesse kullakallid lugejad ja lehele sattujad.
Aga nüüd koristama.


Puhuvad uued tuuled ja uued puhtad energiad.

Oleme kõik kogu aeg miskis rattas keerlemas. Muudkui keerleme ja arvame,et see ongi elu ja see ongi meie elu ja õnnetipp. Aga ütlen Teile, et ei ole. Lihtsalt keerutamine siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku ei ole tegelik elu. See on minu tunnetuse järgi vaid keerutamine ja iseenda selle keerlemise seest otsimine. Aga milleks joosta kui me isegi ei tea kuhu me jookseme? Väga paljud inimesed on nüüdseks aru saanud, et nad otsivad midagi aga teadmata mida.... Ma usun, et ikka unistatakse ja igatsetakse rahu ja õnne järgi. Ja kui tunnetada elu ilusat ja imelist poolt siis see on meie kõigi sees olemas. Lihtsalt aastate jooksul oleme me keerelnud nii kaua igasugustes tünnides, kastides, illusioonides ja teiste arusaamade sees. Keskkond on meid kasvatanud asju keerulisemaks tegema, kui nad tegelikult on. Võtame kasvõi näiteks internetimaailma. Selles ei ole tegelikult miskit keerulist. Tuleb soov, toksid nime või sõna sisse ja hetkega on sinu huudishimu rahuldatud. Lihtne, kas pole. Ja mis peamine, turvaline. Kui vanemal ajal tuli tahtmine midagi teada saada, siis pidid jalutama raamatukokku ja ega see alati lahti ei olnud ja alati ei olnud aega ja ka ilma jne. Ja me lihtsalt ei toitnud oma vaimu just sellega mis meil oli vaja teada saada. Nüüd kui saame aru, et jahh miskit on veel avastamata ja kogemata, taipame me, et oleme seisma jätnud ennast selles virr-varris ja suudame kasvõi hetkeks nautida seda mis oleme meie ise. Ilma väliseta. Ja kui oleme saanud puudutatud sellest energiast, hakkab toimuma suur muutus. Peamine on mõtlemine, et jahh miski on uus. Lubame endal olla uus. Lubame muutusel ennast hellitada. Kui ei taheta, kardetakse, siis muidugi valitakse vana ja turvaline keerlemine. Me elame vabade valikute maal.
Kui kord oleme astunud uuele teele, siis alati minnakse edasi. Hüppame üle lompide ja alati ikka edasi, kunagi ei hüpata lompi tagasi. Sest see kogemus on juba kogetud. Tehakse väga teadlikke valikuid, lähtudes just iseendast.
Sooviksin kõike neid valikuid ja muutuste omaks võtmisega tuua näite auto ja inimesega. Me istume autos, vana ja võtab palju bensiini, löriseb meie istumise all ning me alati autosse istudes mõtleme... ehh oleks ometi nii, et saaks uue ja mugava auto. Ja elu teeb oma käigu malelaual ja te saategi uue ja parema auto omanikuks. Siis te õpite autot tundma ja tunnete igasuguste uute süsteemide puhul rõõmu ja rahumeelt. Istute autosse ja sõidate maale. Olete juba harjunud uue autoga ja teised soovivad samuti uue autoga sõita. Muidugi te lubate proovida. Kuid siis juhtub midagi. Istuste kõrvalistmel ja kuulate kuidas teie hoole ja armastusega sätitud iste ei ole nii hea ja ka pagasnik võiks ikka suurem olla ja imelik värv su autol. Ja mida tunnete teie. Hmmm....see oli minu valik ja minu auto see ei saagi kellelegi teisele meeldida, see on ju MINU oma.Ja nüüd kui olete seda taibanud siis soovite ise rooli. Ja mis nüüd juhtub...roolisolijale hakkas samuti vaikselt ja rahulikult sõitev auto meeldima, ta ei taha enam loovutada rooli taas Teie kätte. Läheb lahti vana tuttav keerlemine. Sättimine, seletamine, jagelemine ja üksteise maha tegemine ja surumine ning piirangute panemine. Teie satute ratasse mille nimi on vaene mina. No olgu peaasi, et me ei kakle, sõida siis ise. Teie süda aga trambib ja tahab oma autot omale tagasi. Sest tegelikult on ju igaühel oma auto....Minu kogemus... helista sõbrale ja küsi otse, kallis kuidas ma saaksin oma hea uue auto tagasi???.. Tuttav näeb asja teises valguses ja ei ole keerelnud sinuga koos, vaid teab asja, mis tahad tagasi saada. Mõtleb,hetkeks ning lausub... kullakene see on SINU auto ja sinu valik. Lihtsalt haaraa rool ja sõida ise, ära lase kellelgil teisel oma auotga sõita, sest tema sõidab sinna kus tema tahab ja sellise kiirusega mis on tema valinud ning neid teid mööda mis on olnud just tema valik. Aga kõik need pisiasjad on ju sinu valik, teha oma autosõitu just sellisena ja sellise autoga mis haakub sinu südamega ning võngub kaasa sinu tunnetega. Aitähh, taas suurele perekonnale.
Kallid uuel rajal ja tunnetusel astujad soovin teile sirgeid teid ja turvalisi autosid mis kuuluvad teile. Ja kui olete andnud rooli siis helistage ja te saate selle alati tagasi.
Soovin kõigile lugejatele, hoidke ennast, oma autot ja usaldage uusi tuuli.
Päikeses Merli.

Terviklik mina.

Olen palju käinud erinevate lektorite loengutes. Ja iga teine puudutab inimest ja tema ego???
Hakkasin mõtlema, et mis ego minu jaoks on? Nagu kõikide inimeste elu koosneb etappidest nii ka minu. On olnud aegu kus olen maha surunud asju ja tegemisi sest teised arvavad, et olen muidu egoistlik. Mingi aeg minu elust seostus ego minu jaoks korraliku mehe nimega. Kuna aastaid tagasi päästis minu vanema poja uppumisest just mees nimega Eego. Suur tänu talle. Olen elanud iseenda sees olemise ja teadmisega, et ego ei olegi olemas. See on taas kellegi väljamõeldis, et kedagi alla ja maha suruda. Nii muideks on väga hea ja lihtne edasi minna. Mida ei ole olemas, selle peale me ei mõtle, ega ka ei seosta ennast sellega. Tihti olen kogenud inimeste juures kuidas nad muutuvad selleks, millest nad räägivad. Inimesel on komme astuda tunde sisse ja seda kogeda selles hetkes kus ta parasjagu on. Ja vahel osatakse sellest hetkest välja astuda aga tihti mitte. Ja siis oledki sina ise just see haigus millest hetk tagasi räägiti ja sul on kindlasti masendus sest nii arvas väga tähtis inimene sinu jaoks. Ja muudkui astume ühest ämbrist teise.� (Ämbrisse astumine saab ka olla väga hea ja meeldiv. Kõik siin ilmas ei ole halb ja negatiivne.) Aga kõige selle virr-varri juures ei suuda analüüsida kes olen mina ja kus olen ja milleks olen? Me unustame lihtsalt olla meie ise. Ma ei tea ehk on ka see üks osa egost? Olen ego arengu tasandil jõudnud selleni, et ego on üks osa meist. Lihtsalt on meie sisse salvestatud teadmine, et ego on halb … hinnang. Aga nagu kõiki valikuid saame me ju iga hetk ümber muuta. Ja me lihtsalt anname uue hinnangu egole, et ta on hea ja vajalik ja mis peamine ikka positiivne. Ego on edasiviiv jõud. Igasugu tundeid on alati raske panna sõnadesse nii on ka egoga. Seletusi on miljoneid aga tunnet ei saa panna sõnade taha nii täpselt kui tahaks. Me oleme kõik üks tervik, kogu keha, vaimu, hinge, ego, aura jne, jne … Me oleme terviklikud, täiuslikud tavalised inimesed. Ikka kõik on tehtud lihast, luust ja verest. Ei millestki muust. Ja kui me nüüd hakkame arutama lahti igat oma terviku osa. Koorime maha naha ja valame välja enda seest vere ning hakkame lahkama mis see on ja miks see on siis me olemegi juba kaotanud iseenda terviku. Me ei saa ega ka suuda enam tervikut kokku panna. Kõik mis me oleme nii füüsiliselt kui ka sellest mis on meie energeetika olemegi üks hea, täiuslik ja turvaline tervik. Inimene nii nagu meid on loodud. Tervikuks. Ema-Isa panid meid kokku ja meie ei ole rahul ja kukume oma mõtetes lõhkuma. Aga mõttel on suurem jõud kui noal või kirvel. Hakime ennast hakklihaks. Miks? Hoidke ennast ja oma täiuslikku tervikut.
Nii, et oleme ikka inimesed ja oleme koos ja ühes tükis ning lubame endale arusaamist, et nii ongi meile kõigile kõige parem. Milleks lõhkuda harja kui ees ootab põranda pühkimine. Terve harjaga on palju meeldivam tööd teha kui poolikuga käpuli mööda põrandat tuuseldada.
Katsetasin tõlkimist …. Üllatavalt paljudes keeltes on ego, ego. Ja seletus sõnaraamatus on – eneseuhkus. Valik on teie kallid lugejad. Ilusat kevadet ja ilusaid mõtteid egost.
Olgem südamest tänulikud, tervikliku ja täiusliku iseenda eest ..

5